Daytona Beach, FL
Ei ole paremat kohta kui kodu, ausõna. Niiii heaaa on olllaaaa! Igasugune jetlag puudub. Täiesti kummaline. Energiat on palju ja ülegi. Natuke nagu ootan seda päeva, mil ära vajun, aga siiani ei ole seda veel juhtunud.
Ma siis räägin natuke oma “suurepärasest” seiklusest koju ka. Lend oli siis Orlando-Atlanta-Brüssel-Tallinn. Atlanta Brüsseli tee peal sai väidetavalt naine südamerabanduse ja pidime tegema vahemaandumise Iirimaal. Ei tea nüüd kas nii tõsine asi oli, aga kui wc-sse hakkasin minema, siis kuri stjuuardess nähvas mulle, et ma teist wc-d kasutaksin. Siis nägingi naise jalgu maas lebamas ning 3 inimest askeldamas tema ümber. Iirimaal viidi ta siis koheselt kiirabisse, kuid lennuk õhku ei kavatsenudki uuesti tõusta, vaid passisime seal veel 2h. Paperwork, paperwork nagu lennukikapten pidevalt informeeris meid. 2h oli juba piisav aeg, et ma Brüsseli-Tallinna lennust maha jääksin. Brüsselis maandudes, oli mu lennuk KOJU juba tunnike tagasi ära läinud. Kõik see korraks oli nii nukker, sest mulle oli koostatud nii ideaalne lend. Kõikides lennujaamades mitte max 2h ootamist, üle ookeani lend oli öine(et sai magada) ja koju oleks ka jõudnud 13.15 päeval. Aga ei… Belgium Air oli koostanud mulle uue pileti, 19.45 õhtul, koju 23.15. Tubli 8h lennujaamast ootamist. Ahjaa, Atlanta-Brüsseli lennu peal olin veel kahesel istmel üksinda. Luksus missugune! Brüsselis sain aga veel loa viibida need 8h business lounges. Hakkasingi mõtlema, et pole üldse hullu midagi. 8ast tunnist neli magasin magusat und suure pehme diivani peal, sai süüa ja internetis ka olla. Ega ma vist koduski esialgu midagi teistsugust poleks teinud. Puhkasin täiesti välja. Aga ega siis lõpuni välja nii hästi ikka minna ei saa. Lennuk hilines 30 minutit ning juba jõudsin mõelda, et ega see äparduste rada veel ei lõppe. Tuvi turbiini ei lennanud, aga pagas läks kaotsi. Väljusin Eesti lennujaamast väikse käsipagasiga, millest üks kojuostetud kommipakk oli ka veel välja võetud, sest käsipagas oli tugevas ülekaalus ja ainuke asi, mida välja suutsin väriseva käega võtta, olid Reese´ise peanut butter shokolaadikommid. Mitte, et see 4 kg oleks kaalunud, aga mingil põhjusel sellest piisas.
Aga nüüd olen ma kodus ja nii õnnelik, et endalgi hakkab imelik. Nägin juba vanemaid ning sõpru ja lemmikkohale Must Puudel sai ka tiir peale tehtud. Täna ma olen Mustas Puudlis leti taga platsis, niiet palun kõikidel külla tulla 
Treener andis nädalavahetuseks vabad käed, aga esmaspäevast lähevad üldised treeningud jälle lahti. Ei jõuda ära oodatagi…
P.S Mul on täiesti hea olla. Sellest, et ma võistelda ei saa, on mul küll kahju, aga see ei tähenda, et ma õnnelik ei võiks olla. I made my peace with it…Nii, et kallid sõbrad, kui Te minuga sellest soovite rääkida, siis ei pea tegema nägu, nagu oleks keegi ära surnud Aga ma hindan, et Teile see korda läheb. Mõnusat kevadejätku kõigile 
SEE ARTIKKEL ON MÕELDUD BLOGILUGEJATELE, AINULT ERAISIKUD VÕIVAD TSITEERIDA
Viimane postitus ei olnud kõige positiivsema tooniga kirjutatud ja kahjuks pole sportlikust aspektist ka see.
Enne ei soovinud midagi kirjutada kuniks sotid 100% selged. Kahjuks jääb tervislikel põhjustel jälle kogu suvine hooaeg vahele. Halb on seda öelda ja seedimiseks kulus endalgi pisut aega. Nimelt jalg, mille Achilleuse kõõluse rebestasin täielikult 2010 sügisel, ning osaliselt uuesti 2011 talvel, ei ole valmis veel hüppama kolmikhüpet maksimaalse sooritusega. Ka üks Kanada spordimeditsiinikeskuses töötav füsioterapeut vaatas mu jala üle ning ütles, et säärelihastes on veel tugev atroofia võrreldes terve jalaga, aga pole midagi parata kui 2x Achilleus katki on olnud.
Saan küll sprintida ja teha kergemaid hüppeid, kuid oma võimekuselt ei ole emake loodus mulle andnud Usain Bolti geene, et joosta võistlustel kiiresti näiteks 100m või 200m. Sama kehtib kaugushüppe kohta. Ma ei välistaks seda tulevikus, kuid praegusel hetkel ei ole ma võimeline hüppama tulemust, millega ma ise rahule jääksin. Tulemus, mida suutsin hüpata , kui olin 16 aastane ja mida ei suuda hüpata 23. aastasena tekitab rohkem stressi ja frustratsiooni kui mingit rõõmu võistlemisest. Paraku nii on. Mineviku sündmuste heietamises mingit edasiviivat jõudu pole. Naasen sporti siis kui tervis on korras ning treeningute põhjal olen võimeline näitama tulemust kõrgemast klassist. Ainult tahetjõud ja aeg näitab, kas olen seda suuteline saavutama.
Treener Rana Reider kinnitas mulle, et annet on mul kõvasti ning ta loodab mind näha treenimas samas grupis uueks hooajaks, kui ühised treeningud hilissügisel jälle algavad. Seniks saan ma üldise treeningu plaanid ning eriharjutusi, et nõrk koht taas tugevaks saaks. Treeningud hakkavad olema 4-5 x nädalas ning tulen mõneks ajaks oma pikast 6 kuulisest üsna rangest treeningrutiinist välja. Ehk siis teen tööd, õpin, naudin suve ning vastavalt sellele ajastan oma treeningud. Seda arutasime treeneriga koos, et hoida vaimu värskena. Sest ütlen ausalt, et lihtne see pole. Eelkõige just sellepärast, et spordis kunagi kindlat vastust pole.
Head ajakirjanikud, soovin sel teemal vältida igasugust liigset kära ja tähelepanu. Aga kui see teema teile ikkagi väga huvi pakub ja tunnete mingil põhjusel endal kohustust seda kajastada, teen selleks puhuks oma blogis erandi ning võite vajaduse korral kasutada siin selles konkreetses positituses olevat infot. Usun, et siin on öeldud kõik ja enamgi veel ning rohkem kommentaare mul lisada pole. Palun austage ka minu seisukohta rohkem kommentaare mitte jagada.
Elu on nagu jalgratas — selleks, et tasakaalu hoida, tuleb edasi liikuda. ~Albert Einstein
Vabandan ette väljendi pärast, aga kõige paremini iseloomustab mu seisu hetkel lause, et seis on s*tt. Ilma keerutamata ja vabandusi otsimata. Eelmine neljapäev sai esimest korda täishoo pealt kolmikhüpet proovitud. Kahjuks ei pea jalg tugevale hüppekoormusele siiski veel vastu. Väiksemate hüpete puhul tunnen ka alati pisut valu, kuid olen üsna kõrge valuläviga, et ei hakka vinguma iga pisikese asja kallal. Aga suure hoo pealt on koormus jalale kordades suurem ning jalga lõi korralik valu, mis takistas hüpata. Achilleus ise on täiesti okei ja pole kordagi valutanud(hea seegi), kuid malleoluste ümber olevatesse sidemetesse lööb valu sisse. Seda ei saa nimetada uueks vigastuseks, vaid lihtsalt jalg ei ole võimeline hetkel täiskoormusega hüpet sooritama. Hetkel valdab mind selline segadus peas…Aega iseenesest on, aga mul on selline halb tunne, et aeg saab enne otsa, kui jalg hüpata võimaldaks. Ja selge on see, et mingit tsirkust ma tegema ei lähe, et lähen teadmatuses võistlema ja siis lõpetan kas uue vigastuse või sellega, et resultaat on alla igasugust arvestust. Treener juba ei laseks mind sedasi võistlema.
Hetkel rohkem ei oska kommenteerida, mis saama hakkab. Võtan päev korraga ja elan elu edasi, trenni saan samuti teha. Lihtsalt kerge motilangus on hetkel, sest seda, mida lootsin varsti teha-VÕISTELDA KOLMIKHÜPPES, ei saa lähiajal teha.
SEE ARTIKKEL ON MÕELDUD BLOGILUGEJATELE, AINULT ERAISIKUD VÕIVAD TSITEERIDA !!!!
Tunnen, et pean kirjutama seda…Kaldub treeningu teemast täiesti kõrvale, kuid hea on vahel millestki muust ka kirjutada.
Ma ei mõista ja ei tahagi mõista, miks kellegile võiks meeldida olla ebasõbralik inimene. Nagu kõrvalseisjal ei oleks üldse tundeid. Selle asemel, et vastata küsimusele sõbralikult, peab kas silmi pööritama või midagi nähvama. Kas on siis nii raske aidata teist inimest lihtsalt sellega, et vastata küsimusele? Ma tegelikult ei räägi üldse konkreetsest inimesest praegu, vaid üldistan, sest üha enam kipun kokku puutuma inimestega, kus näen täpselt sellist olukorda. Vahel olen kõrvalseisja rollis ja vahel olen ise justkui ohver.
Ma ei tea…Võib-olla on see karma, sest karma on bitch. Ja ehk olen käitunud ise mõne inimesega minevikus halvasti. Tugevalt usun sellesse, et mida teed teistele, tuleb ringiga su juurde tagasi. Vastavalt sellele, kas oled olnud hea või halb. Ma arvan, et selle viie kuu jooksul olen muutunud palju. Ma elan koos inimesega, kelle elurõõm ja lahkus on lihtsalt piiritu ja näen, kuidas inimesed vastavad talle samaga. Ma olen õppinud sellest ja tunnen end parema inimesena. Ma ei taha negatiivseid inimesi enda ümber ja tahaks neist kõikidest lihtsalt eemale hoida. Alati pole see aga võimalik. Mõnikord tuleb alla suruda kõik tunded, mis tekivad, kui puutud kokku jälle kellegagi, kes tahab sind lõksu tirida. Sest nii on vaja. Usun, et kõik, kes on seotud kuidagi moodi businessimaailmaga, teavad, millest ma räägin. Vahel kujutan ette, et see ebasõbralik žest või kibestunud mõtteviis või küüniline pilk on lihtsalt üks fail või paberileht, mille kokku kortsutan ja prügikasti saadan. Vihkamine ei ole hea emotsioon. Kunagi ma vihkasin paljusid asju, aga see sõna on tugev ja täis negatiivset energiat. Paneb lumepalli ainult veerema. Ja me kõik teame, mis juhtub, kui lumepall on kuhjunud liiga suureks. Ma pigem eiran, kui vihkan…
SEE ARTIKKEL ON MÕELDUD BLOGILUGEJATELE, AINULT ERAISIKUD VÕIVAD TSITEERIDA
Vahel saan autot laenata sõbra käest, aga alati ei saa. Mõnikord on sõbral tegemist, mõnikord tunnen piinlikkust, et pean pidevalt küsima, kas ma saan JÄLLE autot kasutada. Tegelikult küsin autot iga kolmapäev, sest siis oleks vaja sõita kiropraktiku juurde, mis asub umbes 10km eemal. Täna ei tahtnud küsida ja otsustasin bussiga minna. Kohalikud räägivad, et bussidega sõidavad siin Daytonal kergelt pooletoobised inimesed. Ega neil on õigus ka. Aga esmalt üldse sellest, kuidas ma bussi peale saan.
Et bussile saada, pean rattaga 3.5km bussipeatusesse sõitma. Üks asi on hea, et bussidel on ees kinnitused, kuhu mahub 2 ratast. Mis ei ole hea, on see, et kui kaks ratast on juba ees ja sinu oma enam peale ei mahu, oled sunnitud ootama järgmist bussi ja lootma, et järgmise bussi peal on ratta jaoks vaba koht. Järgmine buss tuleb täpselt tunni aja pärast. Õnnemäng.
Üksik bussipilet on 1.25 dollarit, päevapilet 3 dollarit. Bussi sisenedes näed inimesi kes varieevuvad normaalsetest kooliõpilastest või lastega emadest, poolunes soikuvate alkoholijoobes inimesteni või ebamaiselt kõhnade crackheadideni. Ja siis mina ka, kes pole ükski neist. Muidu on bussid puhtad ja pole hullu midagi sõita.
Tänane bussijuht oli mehhiklasest tropp. Hakkasin oma peatuses maha minema ja hakkasin küsima, et kui ma nüüd tagasi tahan sõita koju, et kus see lähim bussipeatus siin on. Poole sõna pealt hakkas ta mulle karjuma, et “Stand behind the yellow line” . “Yellow line is the regulation. It has to be BEHIND the yellow line”. Astusin siis kollase joone taha ja üritasin oma küsimust uuesti esitada. Aga ta lasi nagu papagoi edasi korrates sama lauset oma kollasest joonest ja regulatsioonidest. Ja no see ei olnud viisakal toonil. Viisakalt toonil ütlesin talle käi jala ja läksin minema sealt bussist. Tahaks öelda, et esimene ja viiane kord, kui ma selle bussiga sõidan, Aga see ei olnud mu esimene bussisõit ja asjaolude sunnil see mul viimaseks ka ei jää. Aga vot rattaga on vahel päris mõnus sõita ja 3.5km on kökimöki. Ongi väike lisatrenn. Päike paitab sõidu ajal ja on hea natuke oma mõtteid mõlgutada.
SEE ARTIKKEL ON MÕELDUD BLOGILUGEJATELE, AINULT ERAISIKUD VÕIVAD TSITEERIDA
Õhtust sõimegi siis ühes steakhouse´is, kuhu sissepääsu pidime ootama 45 minutit. Suur koht ja paksult rahvast täis. Äri peab vist õitsema. Lõime aega parajaks Marshalli poes, kus esimest korda siinviibitud 5 kuu jooksul nägin kahte eestlast(keda ma enne ei tundnud). Kuulsin eesti keelt kõrvalt rääkimas ja ütlesin rõõmsalt kaasmaalastele “tere” . Natuke tundsin neis ära ennast, kui siia oktoobris saabusin. Põhimõtteliselt silt kaelas ” Olen eestlane, ajan oma asja, ära pikalt mind tüüta”. Kindlasti toredad inimesed ja mul oli hea meel neid kohata. Kahju, et pikemalt vestelda ei saanud. Lihtsalt mõtlen kui palju on ameerikalik positiivsus mind muutnud palju avatumaks ja sõbralikumaks inimeseks. Natuke veel ja hakkan iseendale ka lõpuks meeldima 
Oli niiii tore päev! Veelkord suured tänud tänastele kaaslastele!
www.sokupub.ee >>> Kui kõht on tühi, siis Soku Pubis saab nautida tõeliselt maitsvat, tervislikku eestimaist toitu. Palun külastada!
Eile sain kõne Soku Pubilt-minu sponsoritelt, et tulevad mulle homme(ehk siis täna) külla. Nad on juba 2 nädalat Ameerikas olnud ja nüüd viimaseks nädalaks jõudsid Orlandosse, mis on tunnike Daytona Beachist ja otsustasid mind vaatama tulla. Igaks juhuks mainin ka, et Soku Pubi pakkus mulle Eestis igapäevaselt sooja toitu ja ei keeranud mulle selga, kui ma vigastada sain. Tõelised sõbrad, kes usuvad minusse! Täna nad hommikul siis saabusidki kuskil 10-11 vahel. Nad tõid mulle Eestist kaasa hunniku ajakirju, Kalevi shokolaadi ja pudeli Eesti viina. Haha, niiii armas neist. Viin jääb küll praegu sügavkülma oma aega ootama. Hetkel pole 3.5 kuud tilkagi alkoholi maitsnud, aga karsklane ma pole ja küllap saab õigel ajal mõne jõhvikamahlaga kokteili ära ka mekkida.
Käisime vaatasime ühte kergejõustiku võistlust, kus mu trennikaaslased jooksid 4x100m teatejooksu ja võitsid nii umbes 95 meetriga kolledži sportlasi. Eeeaaasy! Kõht hakkas päeva peale korisevaid hääli tegema ja läksime lõunatama kohta nimega BJ´s ning muljetasime vähe. Kole lugu on see, et keel on pehme eesti keelt rääkides. Ajuvaba. Mõte jookseb ja suu ei jõua järele Vaja rohkem eestlasi siia külla!
Hetkel läksid nad randa, aga ma jäin praegu koju. Iga päev paistab trennis päike lagi pähe, et vabal päeval naudin varjus olesklemist. Ootan neid tagasi, sest õhtusöögiks on plaanis minna ja süüa ära üks korralik ameerika steik.
Oh jah, kirjeldamatult hea tunne on oma maa inimesi näha…Go Eesti!
SEE ARTIKKEL ON MÕELDUD BLOGILUGEJATELE, AINULT ERAISIKUD VÕIVAD TSITEERIDA
Mul see lugemine sassis juba, aga vist on kolmas nädal tugevat trenni, pidev täistamp on peal. Täna siis kolmanda nädala lõpp. Muidu on selline enamvähem fiiling olnud, trennis tehnika on küll hakanud väsimuse tõttu logisema, aga no pole nii hullu. Täna voodist tõustes tundsin, kuidas väga inimese tunnet enam pole. Nagu hüljes loivasin kööki hommikusööki tegema…Aga täna on hüppetrenn Siis ei saa enam loivata. Tuleb ennast viimaseks pingutuseks kokku võtta.
Ka teisipäeval hüppasime üle pika aja jälle. Päris hästi tuli välja. Areng on toimunud viimase kuu ajaga. Keegi lükkas liiva sisse tehtud joone rehaga eemale, siis ma ei saanudki mõõta. Umbes ei tahtnud ka mõõta. Tegin 10 sammu pealt, aga mulle tundus endale, et ma hüppasin võrreldes eelmise korraga meetri kaugemale See on täiesti reaalne, sest eelnevatel kordadel olen mainunud, et tulemus mõõtmiseks ei kõlba. Achilleuse jalg väsib ainult kiiresti ära. Terve jalaga võiks veel 10 hüpet teha, aga vigastusest taastuv jalg kaotab kuidagi plahvatlikkusvõime 5-6 hüppega. Sellegi poolest kui alustasin mitmed kuud tagasi,väsis jalg juba peale esimest hüpet. Seega saab öelda, et on positiivne areng toimunud.
Suvi on jõudnud Daytonasse. See pilt on peaaegu mu maja ees tehtud, mõnus eks?! Vaatasin ilmateadet ka, järgmised kümme päeva on 26-27 kraadi sooja. Trenne alustada on muidugi juba päris raske, sest varju pole kuskil. 10 minutit peale soojendust on kergelt küpse juba olla, kuid välja on kujunenud rutiin kulistada jäävett organismi, mis jahutab maha jälle. Ei väsi kordamast, et enne kuumus, kui lörtsis ja vihmas treenida. Siiski koduigatsus on suur.
Olen viimasel ajal kirjutamisega rahulikumalt võtnud, sest väga ei ole midagi muutunud. Viimased kolm nädalat on väga rutiinsed olnud. Näiteks viimased kaks nädalat on copy ja paste sama trenn olnud. Sellel nädalal sai ka draamat päris korralikult, aga ei soovi sellest detailsemalt rääkida. Ütleme nii, et Andrei Nazarov, Andres Raja ja Pascal Behrenbruch võiksid praegu olla Daytona staadionil ja treenida, aga erinevatel põhjustel treenivad nad nüüd Orlando lähistel Clearmontil. Kahju natuke. Oleks oma maa inimesi tahtnud natuke kauem näha. Treeneriga sai ka korraks sõnavahetusse mindud, aga saime juba asjad selgeks räägitud ja nüüd ootab ees 2 kuud veel korralikku trenni, mis võiks mind lõpuks võistlusareenile viia tagasi. Elan päev korraga siiski. Aga mõte liigub õiges suunas ja kui tervis täitsa korda saab, siis on lootust hüpata ka
Hetkel on Daytonal Bike Week. Iga aastane suursündmus, mis toob igast suunast kohale mootorrattureid. Ei meeldi see üritus. Harleyde pidev põrisemine ei ole just helisev muusika mu kõrvadele.Vähemalt toob korraks siia külamaale elu sisse. Ma just ükspäev mõtlesin, et päris mõttetu koht on see Daytona Beach peale treenimise. Täitsa küla teine. Mul muidu pole külade vastu iseenesest midagi, aga no kõik on kuidagi lääbakil siin. Pole sellist külailu Aga treenimisvõimalused väga head ja sellepärast ma ju siin olengi, nii et tip-top.
SEE ARTIKKEL ON MÕELDUD BLOGILUGEJATELE, AINULT ERAISIKUD VÕIVAD TSITEERIDA
Neli sünnib, üks sureb. Eile siis on meie seas jälle üks sportlane vähem. Kuigi ma ei valda ega jälgi seda ala, on mul sportlasena kuidagi eriti kahju mõelda, kuidas saatus nii järsku ühe sportlase hinge neelas. Üks vale liigutus ja ongi kogu moos.
